Nauding Veneetsias. Kunstiajalugu.

Veneetsia ehk Venezia on sadamalinn Itaalia põhjaosas Aadria mere looderannikul, Veneto maakonna Venezia provintsihalduskeskus.

Veneetsia on maailma omapärasemaid linnu: ta paiknedes põhiliselt Venezia laguuni saartel. Algselt oli saari 118, nüüdseks on tänu kanalite täitmise ja saarte ühendamisele nende arv vähenenud 18–ni.

Veneziat mainiti esimest korda 5. sajandil eKr. Sel ajal elas praeguse Veneto, Friuli ja Trentino ümbruses venetite hõim, kes legendi järgi olevat tulnud siia Väike–Aasiast pärast Trooja vallutamist.

181 rajasid roomlased Aquileia linna ja piirkond liideti Rooma riigiga. 5. sajandil, mil barbarid hakkasid Rooma riigi piire proovile panema, vallutasid siinsed alad üksteise järel hunnid (452. aastal), idagoodid ja langobardid. Just neil rahututel aegadel sai alguse Venezia laguuni saarte asustus: alguses ajutiste redupaikade näol, siis juba püsiva asukohana.

10. sajandil sai Veneetsia Bütsantsi riigi iseseisvaks provintsiks. Ta omandas eesõiguse kaubanduseks idamaadega ning kogus seeläbi jõukust ja võimu. Keskajal laiendas ta oma mõjuvõimu Vahemere piirkonnas. Suur osa Aadria mere idarannikust kuulus Veneetsiale, samuti hulk Vahemere saari. Ainult Genova suutis jõukuse poolest Veneetsiaga võistelda. Linna tohutu rikkus kajastub ka tema arhitektuuris.

Hiljem, kui põhilised kaubateed läksid Vahemerelt Atlandi ookeanile, hakkasid Veneetsia tähtsus ja jõud vähenema ning 1797langes linn Napoleoni kätte. Hiljem kuulus linn mitut puhku Austriale.

Aastal 1866 ühines Veneetsia Itaalia kuningriigiga.

Üleujutused teevad linnale üha kasvavat kahju, sest saarestik vajub aeglaselt Aadria merre.

Minevikus oli Veneetsias kombeks, et kurjategijad kandsid maske, et neid pärast ära ei tuntaks. Sellepärast keelati linnas ametlikult maskide kandmine, välja arvatud mõned päevad aastas. Hiljem kujunesid nendel päevadel maskiballid Venezias suureks turistide atraktsiooniks.

Veneetsia koosneb kahest osast: ajalooline tuumik paikneb laguuni 119 saarel, sadama- ja tööstuslinnaosad (Mestre jaPorto Marghera) asuvad mandril.

Doodžide palee (Palazzo Ducale) on gooti stiilis palee Venezias, ajalooline doodžide residents, kust valitseti Venezia Vabariigiüle. Palees käisid koos vabariigi nõukogud ja peeti kohtuistungeid. Doodžide palee asub Püha Markuse väljaku (Piazza di San Marco) ääres.

Esialgne, 9. sajandil ehitatud palee meenutas pigem kindlust kui lossi. Sel oli neli esiletungivat torni ja kõrge kaitsemüür.

Praeguse ilme sai palee aastatel 1309–1424. Tõenäoliselt Filippo Calendario kavandatud ehitis järgis suures osas esialgse palee eeskuju. Vajaduse ümberehituse järele põhjusasid korduvad põlengud. Palee põles täielikult maha 976 ja 1106; 1483, 1574 ja 1577hävis tulekahjus osa ruumidest. Püha Markuse sadamabasseini poolne lõunafassaad valmis 14. sajandi alguses ja Püha Markuse väljaku poole avanev fassaad sajand hiljem. Palee tiibfassaade peetakse gooti kunsti tippnäideteks maailmas. Neile omastVeneetsia gooti stiili iseloomustavad idamaised mõjutused.

Rialto sild (itaalia Ponte di Rialto) on üks Venezia Canal Grande (Suure Kanali) kolmest sillast, olles neist vanim ja tuntuim.

Esimene sild üle Suure Kanali oli 1181. aastal Nicolò Barattieri ehitatud pontoonsild Ponte della Moneta. Seoses Rialto tähtsuse kasvuga asendati see 1250 aastal puusillaga, mille keskosa oli suuremate laevade möödalaskmiseks ülestõstetav. Sellest ajast on pärit ka silla nimi Ponte di Rialto.

1310. aastal Bajamonte Tiepolo juhitud rahutustes sild osaliselt põletati. 1444 kukkus sild kokku veeparaadi jälgima kogunenud rahvamassi all.

15. sajandil ehitati sillale väiksed poekesed, mille linnakassasse makstavast rendist kaeti silla hoolduskulud.

1503. aastal tõstatati uue silla ehitamise vajalikkuse küsimus ja asuti vaagima erinevaid projekte; silla kavandamise juures harjutasid kätt mitmed tuntud arhitektid, teiste hulgas ka Jacopo Sansovino, Palladio ja Vignola. Lõpuks valmis uus kivisild 1591. aastal Antonio da Ponte kavandatuna.

Rialto sild jäi kuni 1854. aastani, mil valmis Academia sild ainsaks sillaks üle Suure Kanali.

Õhkamiste sild

Akadeemia sild

Tänavad

Lühike ja kiire ülevaade vaatamisväärsustest: https://sites.google.com/site/kunstorg/home/veneetsia

Vaata mängufilmi, mille tegevus toimub Veneetsas: "The Tourist" http://kinobanda.net/film/8975/

VENEETSIA KLAAS. MURANO KLAAS.

Klaasikunsti ajaloost, fotomatrejaliga:
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2558/KlaasikunstiajaluguI.Teema8.pdf

Miks peetakse just Murano ehk Veneetsia klaasi nii eriliseks? On ju klaasi valmistatud juba iidsetest aegadest alates paljudes maakera paikades. Arvatakse, et kohalikud meistrid said klaasikunstis nii vilunuks tänu sagedastele kontaktidele teiste piirkondadega, nagu Egiptuse, Foiniikia, Süüria ja bütsantsiaegse Korintosega, kus klaasipuhumisega oli tegeletud juba pikka aega. Kõige vanemates Veneetsia klaasivabrikutes kasutatud meetoditest ja seal valmistatud toodetest on näha, et idamaadelt õpiti tõesti väga palju. Tänu tehnoloogiale, mida kasutati Muranos, saavutas see saar klaasipuhumises sellise taseme, milleni ei jõudnud ükski teine Euroopa klaasivalmistamiskeskus.

13. ja 14. sajandil oli Veneetsia ainuke Euroopa klaasivalmistamiskeskus, kus klaasist toodeti kunstiteoseid, ütleb raamat ”Glass in Murano”. Veneetsia klaasnõusid eksporditi kõikjale, nii Vahemerest ida poole jäävatesse maadesse kui ka Põhja-Euroopasse. 1399. aastal lubas Inglismaa kuningas Richard II müüa Londonis neid klaasnõusid sadamasse ankurdatud kahel Veneetsia galeeril. Samal ajaperioodil hakkas Veneetsia klaas kuuluma ka Prantsusmaa kõrgest seisusest isikute vara hulka. Peagi sai Murano kuulsaks ka oma peeglite, kroonlühtrite, värviliste klaasesemete, kuld- ja emaildekoratsioonide, kristalli, kalliskivi imitatsioonide, kauni jalaga karikate ja filigraanse mustriga kaunistatud esemete poolest.

Veneetsia püüdis kiivalt oma klaasipuhumise saladusi endale hoida ning tegi kõik võimaliku, et konkurentide esiletulekut takistada. Alates 13. sajandist keelati klaasimeistritel teistesse piirkondadesse kolida. Kaitsemeetmed muutusid aina rangemaks ning klaasimeistrite või õpipoistena lubati töötada üksnes täieõiguslikel kodanikel. Mingil ajal oli isegi nii, et klaasimeistrid, kes põgenesid teistesse paikadesse, kuid kes saadi kätte, pidid maksma suuri trahve ning töötama viis aastat jalaraudu pandult sõudjatena galeeridel.

Vaatamata kõigele sellele emigreerus klaasimeistreid ikkagi nii teistesse paikadesse Itaalias kui ka mujale Euroopasse ning need paigad hakkasid Muranoga konkureerima, tootes samasuguseid klaasnõusid ning kasutades samasuguseid klaasnõude valmistamise meetodeid. Paljudel puhkudel on nende tooteid, mille nimeks sai à la façon de Venise (Veneetsia stiil), peaaegu võimatu eristada Murano toodetest.

Veneetsia klaasikunsti hiilgeaeg oli 15. ja 16. sajandil. Murano mitmesuguse kujuga peen kristall, emailmaalingud, läbipaistmatu lattimo (piimklaas) ja reticello (võrkklaas), kui mainida vaid mõningaid eritöid, domineerisid turgudel ning seisid kuningate laudadel.

 Tollele ajale viidates ütleb üks klaasikunsti ajaloolane, et klaasiahjude kasutusperioodil ei jätnud uudishimulik reisija kasutamata võimalust nende ahjude juures ära käia. Ka meie ei taha jätta seda võimalust kasutamata. Niisiis astume veebussi, mis sõidab Suurelt kanalilt Muranosse, ning kutsume sindki kaasa.

Klaasiahjud ja väljapanekuruumid

Kui astume Muranos esimeses peatuses veebussist välja, juhatatakse meid kõige lähemate klaasivabrikute juurde, kus saab klaasipuhumist tasuta vaadata. Näeme, kuidas üks meister puhub klaasi ning keerab klaasipiibu otsas oleva sulaklaasi kera piklikuks mulliks. Tangide ja kääride abil tõmbab, lõikab ja näpistab ta vormitust massist tagajalgadel seisva täku pea, jalad ja saba.

Lahkunud esimesest vabrikust, jalutame mööda vaikset Rio dei vetrai’d, klaasimeistrite kanalit, kus — nagu ka enamikus teistes paikades Veneetsias — saab liikuda ainult kõnniteedel või kanaleid mööda. Märkame, et Muranos on palju töökodasid ja väljapanekuruume. Mõningates neist on müügil hinnalised esemed: teeserviisid, lambijalad ning imposantsed täisklaasist skulptuurid, mille tegemine nõuab kahtlemata suurt oskust ja hoolikust. Teistes töökodades ja väljapanekuruumides on taskukohasemad nõud, klaaspärlitest vaaside ja mitmevärviliste kirjapressideni. Paljud neist on tõeliselt kaunid. Ja kõik need on tehtud käsitsi.

See, kuidas erisugused klaasesemed on valmistatud, hämmastab meid. Murano klaas, mis koosneb 70 protsendist liivast ja 30 protsendist kaltsineeritud soodast, lubjakivist, nitraadist ja arseenist, on 1400 kraadi juures vedel, 500 kraadi juures aga tahke. Nende kahe temperatuuri vahel on klaas pehme ja töödeldav. Selleks, et klaasi oleks võimalik puhuda ja vormida, tuleb seda korduvalt ahju panna, et see uuesti pehmeks muutuks. Meistrid istuvad töökojas pinkidel talade vahel, mille peale on asetatud klaasipiibud, mida peab keerama. Ühe käega keeravad nad klaasipiipu, teisega aga hoiavad tööriista või kuumakindlat ja veega märjaks tehtud pirnipuust vormi, et sulaklaasile kuju anda.

Parasjagu puhub üks meister klaasimulli ribidega vormi, laseb abilisel ühe mulli otsa ära lõigata ning keerab klaasipiipu ümber selle telje, et mull avaneks nagu lilleõis. Veel kuumutamist, vormimist ja servade töötlemist ning klaasimassist saabki kroonlühtrile liiliakujuline lamp.

Et läbipaistvale klaasile värvi anda, pritsib meister sellele klaasi sisse sulavaid värvipulbreid. Lilleefekt saavutatakse murrine tehnoloogiaga, mis tähendab, et klaasile lisatakse värvilise mustriga klaaspulkadest lõigatud mündikujulised tükid. Klaasitükid või -pulgad asetatakse metallplaadile üksteise kõrvale ning silindrikujulist klaasimassi keeratakse nende peal, nii et need jäävad klaasimassi külge. Kui see mass nüüd ahju tagasi panna, sulavad mitmevärvilised, pitsitaolised või spiraalikujulised aplikatsioonid massi sisse, millest võib puhuda vaasi, lambi või ükskõik millise muu eseme. Mitmevärvilised või läbipaistva kihiga paksuseinalised esemed saadakse siis, kui klaasimassi kastetakse erinevatesse sulatuspottidesse.

Igal klaasist esemel näib olevat oma lugu ja eriline valmistamistehnoloogia. Tänu sajandivanustele traditsioonidele oskavad Veneetsia ajaloolise saare meistrid kasutada tuld, et luua liivast suurepäraseid sädelevaid meistriteoseid.

(ALLIKAS: google)